Töö- ja puhkeaeg

Täistööaeg (§ 43) on 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta. Kui töötaja ja tööandja on kokku leppinud täistööajast lühema tööaja, on tegemist osalise tööajaga. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldab seadus täistööaega.

 

Tööandja peab võimaldama töötajale mõistlikus ulatuses tasustatud vaba aega, kui see on töötajale vajalik isiklikel põhjustel – nt tööajal arsti juures või matustel käimiseks (§ 42).

 

Üldine tööaja piirmäär (§ 46) koos ületunnitööga on keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Tööaja arvestusperioodi võib kollektiivlepinguga pikendada kuni 12 kuuni tervishoiu-, hoolekande-, põllumajanduse- ja turismitöötajatel.

 

Ületunnitöö (§ 44) on töötamine üle kokkulepitud aja, mida tehakse:

•    poolte kokkuleppel; või

•    tööandja ühepoolsel nõudmisel, kui see on põhjendatud erakorralise ja ajutise olukorraga, millest tulenevalt on vajalik töötaja viivitamatu panus.

 

NB! Seadus keelab ületunnitöö kokkuleppe sõlmimise töötajaga, kes puutub töökeskkonnas kokku ohuteguriga ja kelle tööaega on sellest tulenevalt lühendatud.

 

Seadus eeldab, et ületunnitöö hüvitatakse vaba aja andmisega. Rahas (1,5-kordse töötasuga) hüvitatakse ületunnitöö ainult kokkuleppel tööandjaga.

 

Täiendav ületunnitöö on töötamine kokkuleppel üle kehtestatud tööajapiirangu – kuni 52 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta. Töötaja kaitse täiendava ületunnitöö eest on lisaks piirmäärale tagatud:

• õigusega öelda kokkulepe igal ajal üles kahenädalase etteteatamistähtajaga, ja

• keeluga sõlmida lisaületunnitöö kokkulepet, kui see on töötajale ebamõistlikult kahjustav (sh ka tervist kahjustav).

 

NB! Samal alusel on töötajal õigus keelduda ka ületunnitöö tegemisest.

 

Tööandjal on kohustus pidada eraldi arvestust täiendavat ületunnitööd tegevate töötajate üle. Lisaks tööinspektorile on ka töötajate esindajal õigus tutvuda materjalidega, mis võimaldavad tuvastada tööaja piirangute järgimist.

 

Öötöö ja riigipühal tehtava töö hüvitamine (§ 45). Kui tööaeg langeb ööajale (22.00-06.00), maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu (kui ei ole kokku lepitud, et töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest). Kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu. Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida, et ööajal või riigipühal tehtav töö hüvitatakse täiendava vaba aja andmisega, mitte lisatasu maksmisega.

 

Valveaeg (§ 48) on aeg, mil töötaja on kohustatud olema valmis asuma tööandja korralduse alusel täitma tööülesandeid kokkulepitud tingimustel. Seadus kohustab maksma töötajale valveaja eest tasu, mis on vähemalt 1/10 kokkulepitud töötasust. Valveaja osa, mil töötaja täidab tööandja antud tööülesandeid, loetakse tööajaks.

Valveaega võib kohaldada ainult sellises ulatuses, et töötajale on tagatud seaduses ette nähtud igapäevane ja iganädalane puhkeaeg.

 

Öötöö piirang (§ 50). Öötöötaja on iga töötaja, kes töötab ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast. Öötöötaja ei tohi 24-tunnise ajavahemiku jooksul töötada rohkem kui 8 tundi. Öötöötajal pole lubatud teha tavapärast ületunnitööd. Öötöö piirangut ei kohaldata tervishoiu- ja hoolekandetöötajatele, kui töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust.

 

Tööaja korralduse (§ 47) all mõistab seadus töö tegemise aja kindlaksmääramist (eelkõige tööaja alguse, lõpu ja tööpäevasiseste vaheaegade määramist). Tööaja korralduse õigus on tööandjal, kes tulenevalt töötajate kaasamise põhimõttest peab tööaja korralduse küsimustes informeerima ja konsulteerima töötajate esindajatega korras, mis on ette nähtud ametiühingute seaduses ja töötajate usaldusisiku seaduses. Tööandja on kohustatud andma töötajatele 30- minutilise vaheaja kui töötamise aeg on pikem kui 6 tundi. Tööpäevasisest vaheaega ei arvestata tööaja hulka, v.a. juhul kui vaheaega pole võimalik anda ja tööandja on loonud töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Seadus lubab tööandjal ühepoolselt muuta tööaja korraldust, kui muutmine on ajendatud ettevõtte vajadusest ning kui muudatus ei ole oluline.

 

Igapäevane puhkeaeg (§ 51). Töötaja igapäevane puhkeaeg on vähemalt 11 järjestikust tundi. Juhul, kui töötaja töötab 24-tunnise ajavahemiku jooksul rohkem kui 13 tundi, tuleb talle vahetult pärast töötamise lõpetamist anda täiendavat puhkeaega võrdselt 13 töötundi ületanud tundide arvuga. Seadus keelab 13 tundi ületava töö hüvitamise rahas. Kui selline kokkulepe sõlmitakse, on see tühine.

 

Iganädalane puhkeaeg (§ 52). Töötajale peab 7-päevase ajavahemiku jooksul jääma vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega. Summeeritud tööaja arvestuse korral peab järjestikune puhkeaeg olema 7-päevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi. Seadus eeldab, et iganädalane puhkaeg antakse laupäeval ja pühapäeval.

 

September 2009