Olulisemad muutused

1. juulil 2009. a. jõustus uus töölepingu seadus, mille eelnõu üle ametiühingud pidasid 2008. a. kevadel pingelisi läbirääkimisi justiits- ja sotsiaalministeeriumi ning tööandjate keskliidu esindajatega.

 

Kõige tähtsam, mida töötajad seoses uue töölepingu seadusega teadma peavad, on see, et seadus ei kohusta kedagi sõlmima uut töölepingut või muutma seniseid töötingimusi. Kui tööandja soovib seda teha, saab see toimuda ainult juhul, kui töötaja on sellega nõus – st poolte kokkuleppel.

 

Mõneti muutus seaduse ideoloogia – vähem on rangeid ettekirjutusi, rohkem ruumi kokku- lepetele, töölepingu sõlmimisele peavad eelnema läbirääkimised jne. Vähenes tööinspektsioo- ni roll töösuhete üle järelevalve teostamisel, sh formaalsete kooskõlastuste andmisel. Kuigi valitsus tunnistas sõnades põhimõtet, et töötaja on suhetes tööandjaga nõrgem pool ja vajab erikaitset, rõhutab seadus siiski rohkem töölepingu poolte võrdsust. Kindlasti nõuab see töötajatelt head uue seaduse tundmist ning valmisolekut enda huvide ja õiguste eest seista.

 

Uus seadus sätestab nii töötajale kui ka tööandjale mitmeid uusi kohustusi, sh nt vastastikuse lojaalsuse kohustuse. Samuti piirab seadus võlaõiguse üldosa rakendamist töösuhetes – nii saab töötajale leppetrahvi kokku leppida ainult 3 juhtumiks, kuigi võlaõigus annab selles küsimuses täieliku vabaduse.

 

Rida uuendusi on nii töölepingu sõlmimisel kui lõpetamisel, kuid kehtima jääb põhimõte, et tegemist on kokkuleppega, mida tööandja ühepoolselt muuta ei saa. Vähenema peaks nii võlaõiguslike lepingute kui tähtajaliste töölepingute arv: viimane eelkõige seetõttu, et uus seadus kohustab tööandjat tähtajalise töölepingu ülesütlemisel enne tähtaja saabumist maksma hüvitisena töötasu, mida töötaja pidi saama kuni tähtaja saabumiseni.

 

Oluliselt muutus töötaja vastutuse regulatsioon. Senisel kujul lakkas toimimast töötajate solidaarne kollektiivne varaline vastutus – töötajale saab varalise vastutuse panna ainult väga piiratud tingimustel ning varalise vastutuse kokkulepe kehtib ainult siis, kui töötaja saab selle eest eraldi tasu. Töötaja vastutus sõltub tema süü astmest – st sellest, kas ta põhjustas kahju nt hooletuse tõttu või tahtlikult. Tühine on kokkulepe võimalike kahjude hüvitamiseks, mis on sõlmitud enne kahju tekkimist.

 

Mitu muudatust toimus koondamise hüvitamisel. Lühenes koondamisest etteteatamise aeg ning ühe kuu võrra ka aeg, mille eest koondamishüvitist makstakse (erand tehti töötajatele, kes on samas ettevõttes töötanud vähemalt 20 aastat). Tööandjal on kohustus maksta töötajale töösuhte lõpetamisel hüvitisena vaid ühe kuu töötasu – ülejäänud koondamishüvitise maksab välja Töötukassa (mõistagi tööandjate kindlustusmaksetest laekunud rahalistest vahenditest).

 

Algselt pidi uus seadus märkimisväärselt parandama töötute sotsiaalkaitset, kuid kolmepoolset kokkulepet rikkudes tegi valitsus seaduses ühepoolselt muudatusi, mis halvendavad nii töötajate kui ka töötute olukorda.

Kuni 2013. aastani lükati edasi sätete jõustumine, mis näevad ette töötuskindlustushüvitise (40% töötasust) neile töötutele, kes lahkuvad töölt omal soovil ning kes on omandanud vähemalt 48 kuud töötuskindlustusstaaži. Kui minimaalne töö- tuskindlustushüvitis tõusis pooleni eelnenud aasta üleriigilisest töötasu alammäärast, siis riigi töötutoetuse tõstmist samale tasemele tuleb oodata samuti 2013. aastani. Tühistati aga kolme- poolselt kokkulepitud sätted, mille kohaselt koondatule makstav töötuskindlustushüvitis pidi suurenema 70 protsendini töötasust (esimesed 100 töötuse päeva) ning 50 protsendini (alates

101. päevast).


Väheneb riigi järelevalve töösuhete üle, sh ei nõua uus seadus enam töösisekorraeeskirjade kooskõlastamist tööinspektsioonis. Ametiühingud saavutasid töövaidluskomisjonides lahen- datavate rahaliste nõuete ülempiir tõusu 150 tuhande kroonini.

 

Tööraamatud kaotasid oma senise rolli töötamist tõendava dokumendina. Kui töösuhe pärast 1. juulit 2009. a. lõpeb, peab tööandja andma tööraamatu töötajale. Alates 2011. aastast on töötajatel õigus esitada oma tööraamat pensioniosakonnale (sotsiaalkindlustusametile) enne

1999. a. omandatud pensionistaaži kandmiseks pensionikindlustuse registrisse. Töötaja, kes asub tööle pärast uue seaduse jõustumist, tööandjale enam tööraamatut esitama ei pea.

 

Töötukassa võttis üle likvideeritud tööturuameti ülesanded – tööturupoliitikat viib nüüd ellu üks asutus, mis maksab hüvitisi töötutele ja osutab aktiivseid tööpoliitika meetmeid: korraldab töötute koolitamist, pakub neile töö leidmist võimaldavaid teenuseid jne. Oluliselt paranevad töötajate võimalused saada tasuta täiend- ja ümberõpet, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaal- fondi vahenditest.

 

Uues seaduses on veel mitmeid erinevusi senisest. Oluliselt muutus terminoloogia (nt palga asemel kasutatakse mõistet “töötasu”), üsna palju on tingimusi, mida seadus eeldab, mitmed senised põhimõtted muutusid väliselt, kuid nende sisu jäi endiseks.

 

Kehtivuse kaotasid neli senist seadust – palgaseadus, puhkuseseadus, töö- ja puhkeaja seadus ning Eesti NSV töökoodeks, töölepinguga töötajatele ei kohaldata enam töötajate distsiplinaarvastutuse seadust.

 

 

 

September 2009