Toodud näite valguses on igale terve mõistusega inimesele arusaadav ametiühingute ja tööandjate keskliidu terav protest valitsuse soovi vastu võtta haigekassalt ja töötukassalt ära aastate jooksul kogutud reservid.

 

Rajati ju nii ravi- kui ka töötuskindlustus väga selgetele põhimõtetele, kus kesksel kohal on sihtotstarbeline ja sõltumatu rahastamine. Viimane tähendab eelkõige seda, et kindlustusmak¬setest laekunud raha tohib kasutada ainult haigekassa ja töötukassa seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Teisisõnu – raviteenuste ja retseptiravimite eest tasumiseks ning töötutele kindlustushüvitiste maksmiseks, mitte aga nt pensionide tõstmiseks, õpetajate palkadeks või kaitsekulutusteks.

 

Esimest korda hauti rahandusministeeriumis plaani võtta kindlustusreservid töötukassalt ära aastat kolm tagasi. Tänu ametiühingute ja tööandjate üksmeelsele ja resoluutsele vastuseisule jäi eksproprieerimine 2008. a. sügisel toimumata.

 

Eelmisel teisipäeval avalikustatud rahandusministeeriumi suvisest majandus¬prognoosist ilmneb aga, et valitsus pole kord juba kõlbmatuks tunnistatud ideed sugugi veel maha matnud. On ju esitluse slaididel ühemõtteliselt kirjas, et 2012. a. riigieelarve aluseks olev prognoos kehtib „Haigekassa ja Töötukassa reservide konsolideerimise” eeldusel.

 

Tavainimesele arusaadavasse keelde pandult tähendab eeltoodu ei midagi muud, kui sedasama kord juba põhja lastud soovi jätta kaks avalik-õiguslikku kindlustuskassat ilma mitte üksnes oma varadest, vaid sisuliselt ka sõltumatusest.

 

9. septembri Eesti Päevalehes püüdis rahandusministeerium luua muljet, nagu poleks valitsu¬sel mõtteski haigekassalt ja töötukassalt reserve ära võtta, väites, et asjakohasele eelnõule pole ametlikku käiku antud.

 

Selle katse avalikkust eksitada põrmustavad halastamatud faktid. Esiteks jutt sellest, et „valit¬sus näeks palju parema meelega, kui töötu- ja haigekassa veenduksid ise raha riigikassas hoid¬mise eelistes.” Teiseks püüab täitevvõim varjus hoida oma tegelikke eesmärke – kasutada kas¬sade reserve oma „taskupangana” ning suurendada töötuskindlustusmakset kõrgel hoides kaudselt töötajate ning ettevõtete maksukoormust.

 

Järgmisena vaetakse teise pensionisamba riigistamist?

 

On ju rahandusministeeriumi taustapaberis must valgel kirjas, et sotsiaalkindlustuse reserve tahetakse aastaks 2015 kasvatada 5 protsendini SKPst ehk umbes miljardi euroni. Ometi on päevselge, et nii suuri reserve pole töötukassale ja haigekassale vaja, sest nende kohustused kindlustatute ees ei saa kasvada sedavõrd kõrgele.

 

Ei näe ju jooksva rahastamise põhimõttel toimiv ravikindlustus suurte reservide kogumist ettegi. Osaliselt eelrahastatud töötuskindlus¬tuse puhul võib mõistlikuks pidada reservi, mis on kaks korda suurem rängima kriisiaasta kuludest.

 

Kuna 2009.a. moodustasid töötuskindlustuse kulud 2,5 miljardit krooni ja töötukassa kogu¬kulud (koos tööhõivemeetmetega) 3,3 miljardit, siis on selge, et 400 miljonit eurot oleks täiesti piisav tagavara.

 

Kõrvalepõikena olgu lisatud, et juuli alguses oli töötukassa reservis 275 mln eurot ning tänavu ootab riik tema eelarve ülejäägiks ligi 125 mln eurot. Seevastu haigekassa reservid saavad lähiaastatel ainult väheneda, sest ravikindlustuse kulud ületavad jätkuvalt tulusid, tunnistab rahandusministeerium oma prognoosis ise.

 

Vähe sellest – värskes majandusprognoosis on kirjas, et kriisi tipus 4,2 protsendini tõstetud töötuskindlustuse summaarset maksemäära on plaanis minimaalselt (0,3 protsendipunkti võrra) langetada alles ülejärgmisel aastal, kuigi töötuskindlustushüvitiste maht väheneb samaaegselt maksete laekumise kasvuga.

 

Järeldus saab olla vaid üks – riik soovib võtta töötajatelt ja tööandjatelt ära märkimisväärsed summad, kasutades viigilehena töötuskindlustusmakset. Hoolimata tõsiasjast, et töötuskindlustus nii palju raha ei vaja.

 

Formaalselt poleks valitsuse jaoks tegemist ei laenamise ega maksukoormuse tõusuga, sisuliselt aga küll. Lisaks kindlustusraha mittesihtotstarbelisele kasutamisele pidurdaks see ka majanduse arengut, rääkimata kindlustatute petmisest.

 

Selline on tegelik pilt, mis avaneb rahandusministeeriumi dokumente analüüsides ning tük¬kidest terviklikku puslet kokku seades. Ei maksa vist üllatuda, et PR-tegelased sellest kõigest vaikivad. Ning selles valguses kaotab igasuguse aluse nende jutt, nagu ei saaks tööturu osapooled millestki aru.

 

Just risti vastupidi – sotsiaalpartnerid on algusest peale väga hästi mõistnud valitsuse tegelik¬ke kavatsusi ning pole seetõttu läinud mesikeelsete lubaduste liimile. Kuidas saakski usaldada valitsust, kes on korduvalt rikkunud 2008. a. aprillis sõlmitud kolmepoolset kokkulepet töö¬lepingu seaduse ning töötuskindlustuse korralduse ja rahastamise kohta, keeldudes mistahes läbirääkimistest?

 

Sotsiaalkindlustus on loodud teenima ühiskonda ja tema usaldusväärsust ei tohi põhja lasta valitsuse hetkehuvidest lähtudes. Või on järgmise sammuna kavas riigistada teise samba pensionifondid?

                                                                                                       Allikas: Eesti Päevaleht