Juhtkiri: palgalõhe on kõigi probleem

22. aprill 2015

Eile oli Eestis võrdse palga päev. Ehkki seda päeva tähistatakse üsna mitmes riigis, on kuupäev riigiti erinev. Eesti tähistab seda Euroopas kõige viimasena, 111 päeva pärast aasta algust. Just nii mitu päeva peavad Eesti naised aastas rohkem töötama, et teenida meestega samaväärset palka.



Palgalõhe probleemi ümber toimuva diskussiooni arengut on olnud huvitav jälgida. Kümmekond aastat tagasi kiputi seda pigem pseudoprobleemiks pidama. Argumentidest domineerisid toona nn õige-kah ja üksiknäite argumendid, kus leiti, et naise väiksem palk võibki olla õigustatud, või et kuna on teada ka neid naisi, kes meestest enam teenivad, ei saa palgalõhe probleem olla. Meedias kõnelesid firmajuhid, kes teatasid, et nende ettevõttes nii ei ole, seega tõenäoliselt ka mujal mitte. Toodi näiteid edukatest naisülemustest ja erialadest, kus naised meestest rohkem teenivad. Ja kuna probleemi ei ole, ei ole sellest vaja ka rääkida. Ega seetõttu eriti ei räägitudki.


Mõni aasta hiljem jõuti tõdemuseni, et tegu võib siiski olla kõneväärse küsimusega, kuid vastuseks sellele tõmbus osa ühiskonnast kaitsesse. Statistika emotsioonitutes arvudes nähti kaudset süüdistust riigi, valitsuse, ülemuste või kogu meessoo aadressil. Probleemi asemel keskenduti väändunud metodoloogiale ning küsimus ise taandati naisõiguslaste veidruseks või poliitiliseks propagandaks.


Järgnevatel aastatel liiguti probleemi teadvustamise poole. Kui sotsiaalministeerium korraldas 2012. aastal uuringu, et teada saada, kui teadlikud Eesti inimesed soolisest palgalõhest on, siis selgus, et enamik on. Pea pooled küsitletutest pidasid seda väga suureks probleemiks. Tõepoolest: palgalõhe ei tähenda vaid väiksemat palka, kehvemat elujärge ja alaväärtustatust praegu, vaid see tähendab ka väiksemat pensionit tulevikus ning üldist vastuolu põhimõttega, et inimesi tuleks kohelda ühtmoodi, sõltumata nende soost, vanusest, rahvusest või tõekspidamistest.


Tõsi, ka veel paar aastat tagasi otsiti probleemile teisi võimalikke seletusi: naised töötavadki aladel, kus saab vähem palka; naised on kehvemad palgaküsijad; naistel on enam probleeme nn klaaslaega, mis neil ametiredelil edeneda ei lase. Alles nüüd hakatakse tasahilju teadvustama, et kuna palgalõhe vähenemisest pole võita mitte üksnes inimesel endal, vaid ka töökohal ja riigil, pole see üksnes inimese enda probleem, vaid nõuab laiemat vastutusevõtmist. Tööandjad on hakanud aru saama, et palgakuludest suurem kulu on see, kui inimene end töökohal piisavalt väärtustatuna ei tunne. Tõsi, see arusaamine on alles väga värske ja nõuab aega, et juurduda.


See, et muutused võtavad aega, on ootuspärane ja loomulik ning ei ole meie selles mõttes teistest ühiskondadest erinev. Paraku ei aidanud ega ei eitamine ega kaitsesse tõmbumine küsimuse lahendamisele kaasa, ning seda võib näha ka arvudest, mis endiselt Euroopa suurimat palgalõhet näitavad. Pigem on muutus toimunud vales suunas: viimaste aastatega on palgalõhe pigem kasvanud kui kahanenud. Aga viimasest kohast allapoole on üsna keeruline kukkuda. 



Allikas: Postimees