Harri Taliga: kindlustushüvituste nullimisest riik raha ei võida

26. aprill 2012

Riigikogu hääletab tuleval nädalal teisel lugemisel töölepingu seaduse muudatust, mis jätaks töötajad ilma lubatud kindlustundest töö kaotamisel. Valitsuskoalitsioon pole tänaseni andnud tõsiseltvõetavat seletust, miks seha tehakse.



23. aprillil 2008. aastal sõlmitud kolmepoolne kokkulepe uue töölepingu seaduse ning tööturuasutuste reformi kohta nägi muuhulgas ette 40-protsendilise töötuskindlustushüvitise kehtestamise isikutele, kes lahkusid eelmisest töökohast omal soovil või poolte kokkuleppel.

Kõik osapooled olid üksmeelel, et tegemist on mõistliku ja põhjendatud mehhanismiga, kompenseerimaks töösuhete suuremat paindlikkust, mis tuleneb eelkõige töölepingu ülesütlemise lihtsustamisest tööandja jaoks. Turvalise paindlikkuse loogikast lähtudes oli tasakaalu tagamiseks vaja suurendada töötute turvalisust.

Väärib rõhutamist, et kindlustushüvitise maksmiseks lahkumisel poolte kokkuleppel või omal soovil lepiti kokku tunduvalt karmimad tingimused võrreldes nendega, mis kehtivad töötaja koondamisel. Pealegi ei leiutatud Eestis jalgratast, sest nn vabatahtliku töötuse juhtumeid hõlmab töötuskindlustus ka 16 Euroopa riigis, sh näiteks Saksamaal, Norras, Šveitsis, Belgias ja Austrias.

 

Eelnõu algatanud Riigikogu õiguskomisjoni liikmed on lubaduse murdmist püüdnud õigustada väitega, et seadus kaitseb töötajat piisavalt ning tööandja ei saa sundida kedagi lahkuma töölt poolte kokkuleppel või omal soovil.

Ning riik ei tohi seaduskuulekate maksumaksjate arvel seanahka vedajatele võimaldada mugavat puhkust liikumisel ühelt töökohalt teisele. See «selgitus» eirab töösuhetes tavapärast praktikat, kus töötaja lahkub töölt, kuna suhted tööandjaga ei laabunud ning puudus lootus olukorra paranemisele.

Kas sellist lähenemist saab võtta tõsiselt? Terve mõistusega inimesele on selge: ükski vastutustundlik töötaja ei loobu heast ja tasuvast töökohast lühiajalise ning töötasust oluliselt väiksema kindlustushüvitise nimel. Ammugi mitte kõrge tööpuuduse ja vabade töökohtade nappuse tingimustes.

 

Kriitikat ei kannata ka jutt, nagu jätaks kindlustushüvitis poolte kokkuleppel või omal soovil lahkujad eemale tööturult, võimaldades neil hakkama saada ka tööl käimata. Pigem risti vastupidi – kindlustushüvitise maksmine alates 2013. aastast parandaks tuhandete inimeste toimetulekut ning kiirendaks nende naasmist tööle, kuna annaks paremad võimalused otsida uut tööd ja osaleda aktiivse tööpoliitika meetmetes. Kaasnevad ju tööintervjuudel käimisega paratamatult kulutused, milleks ülinapist – 64 eurot kuus – töötutoetusest ei piisa.

Buumiajal (aastail 2004 – 2008) võttis end töötuna arvele keskmiselt ligi 10 tuhat inimest aastas, kes olid töölt lahkunud poolte kokkuleppel või omal soovil. Kriisiaastatel (2009 – 2011) kasvas see number pea kolmandiku võrra ning aasta keskmine näitaja ületas 12 700. Kuna täna need inimesed kindlustushüvitist ei saa ja on sunnitud leppima Eesti häbiplekiks oleva töötutoetusega, peaks olema enam kui selge, et sellist virelemist ei vali omal vabal tahtel ükski töötaja.

 

Miks siis ikkagi koalitsioonipoliitikud nii agaralt nelja aasta eest antud sõna murravad? Kuna veenvat selgitust pole antud, saab vaid oletada.

Esmapilgul võib tunduda, et põhjus on rahas: suurendaks ju uus kindlustushüvitis eeldatavasti 20 mln euro võrra töötukassa kulusid. Teatavasti kasutab valitsus töötuskindlustuse reserve defitsiidis riigieelarve lappimiseks, unustades, et töötuskindlustus loodi siiski töötute kaitseks. Kas tõesti on eelarvetasakaal nii habras, et kulda väärt on piltlikult öeldes iga viimane kui sent?

Samas jääb mulje, et valitsejad on teinud ainult pool rehkendust uue hüvitise mõjude kohta. On ju eelarvel lisaks kuludele ka tulude pool. Kedagi ei tohiks üllatada lihtne tõsiasi, et töötukindlustuse kulude väike kasv annaks järgmisel aastal riigieelarvele kahekordse positiivse mõju – ühtaegu suurendades tulude laekumist ja vähendades kulusid.

Esiteks – arvestades karme kvalifikatsioonitingimusi, on mõistlik eeldada, et õigus sellele hüvitisele tekib mitte rohkem kui pooltel töötutest, kes kiretu seadusepügala sõnastuses kaotasid töö «poolte kokkuleppel» või «töötaja algatusel». Teatavasti pole kindlus¬tushüvitis maksuvaba tulu, seega suureneb tulumaksuga maksustatav summa vähemalt 6 mln euro võrra aastas. Umbes 3,5 mln eurot laekuks täiendavalt ravikindlustuse eelarvesse, sest kindlustushüvitistelt tasub töötukassa ka 13 protsenti sotsiaalmaksu. Kuna töötud sukasäärde üldjuhul raha ei korja, suurendaks kasvav tarbimine riigieelarve tulusid käibemaksust ja aktsiisidest.

Teiseks - kindlustushüvitise saajate võrra oleks vähem neid, kellel on õigus saada riigi töötutoetust. Riigieelarvest makstav toetus väheneks aastas rohkem kui 8 mln eurot. Lisaks kuluks vähem raha ka toimetulekutoetustes maksmiseks, kuigi siin on konkreetset mõju hinnata üsna keeruline.

 

Järelikult olulist kokkuhoidu selline lubadustest taganemine ei anna. Raske uskuda, et valitsejad seda kõike ei tea. Kui aga teavad ja soovivad sellest hoolimata jätta töötajad ilma kokkulepitud kindlustushüvitisest, ei saa põhjus olla üksnes rahas. Kas tõesti usub koalitsioon, et mida viletsamad on töötajate tagatised, seda kuulekamad nad tööandjale on ja seda suuremat edu Eesti saavutab?

Riigikogu õiguskomisjonil on veel võimalik tõestada, et riik peab antud sõna ning täidab aumeeste kokkuleppeid. Küsimusele, kas riik arvestab Eesti 700 000 töövõimelise elanikuga, keda see puudutab, või on neile kindlalt selja keeranud, vastavad rahvaasemikud juba 3. mail.
                                                                                       Allikas: Harri Taliga Postimees