Epp Kallaste: kõigi maade töötajad, ühinege! Aga miks?

3. mai 2011

Ametiühingute võidud tagasid paremad töötingimused ja inimväärsema elu, aga teisalt on võit ametiühingute hääbumise põhjus, kirjutab majandusteadlane Epp Kallaste.

Eestis on ikka ja jälle arutletud selle üle, miks meie ametiühingud on nõrgad, samal ajal kui mujal maailmas on need tugevad. Seda mujal Euroopas tegutseva tugeva ametiühingu kuvandit aitavad peamiselt üleval hoida meieni jõudvad uudised streikide kohta, mida vürtsitavad pildid prügist ummistunud tänavatest, veoautodega blokeeritud teedest ja lennujaamades ootavatest inimestest.

Kummalisel kombel on pilt piiri tagant vaadatuna siiski hoopis vastupidine ning valdav osa ametiühingu-uurijatest tegeleb küsimusega, miks ametiühingute liikmelisus üle maailma langeb ning mida peaks ametiühingud tegema, et seda langustrendi pöörata. Alljärgnev on lühike ülevaade, kuidas ametiühingud tekkisid ja kasvasid, kuidas need tänapäeval toimivad ning mis on nende mõjuvõimu languse olulisemad põhjused.

Võitlus paremate töötingimuste eest

Esimeste ametiühingute tekkeaega on raske määratleda. See sõltub sellest, mida ametiühinguks üldse pidada. Üks näide on Inglismaalt 1538. aastast. Ely piiskop teatas Cromwellile, et 21 Wisbechi kingsepaselli on kogunenud väljaspool linna asuvale künkale ja saatnud kolm esindajat palganõudmistega kingseppmeistrite juurde.

Selle juurde käis ka ähvardus: «Kaheteistkümne kuu ja ühe päeva jooksul ei tule keegi siia linna selle palga eest töötama, vaid meie võtame talt ära käe elik jala, kui ta ei anna sama tõotust nagu meie.» Kas see võiks olla üks varajane ilming ametiühingute tekkest? Teatud mõttes küll, kuigi tsunftikorra ajal oli sellil kindel väljavaade saada meistriks, kes oli juba ise tööandja. Sellid ei olnud püsivalt palgaline tööjõud, kes oma huvide eest seisis.

Tööstusrevolutsioon ja masinate areng tõi kaasa, et töö tegija ei olnud enam ise tootmisvahendite omanik ja seega ei saanud ise enda töötingimusi määrata. Sellist laadi töösuhted olid ka varem olemas, aga tehaste arenguga koondusid töötajad linnadesse ja palgatöö muutus massiliseks.

Pole raske mõista töötajate ühinemist paremate töötingimuste nõudmiseks, kui tööpäev kestab 13–16 tundi, töötasu on selline, et vaevu saab midagi süüa, kusjuures võimalust töötingimuste üle kaubelda ei ole, sest vabriku ukse taga ­ootavad inimesed järjekorras. Töölisklassi ja kapitaliomanike vastuolu teke oli ametiühinguliikumise alguseks ning on jätnud pitseri kogu ametiühinguliikumise hilisemale arengule.

Ametiühingud ei ole ainult paremate töötingimuste nõudmiseks loodud. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olid mitmed ametiühingud samal ajal ka n-ö sotsiaalse kindlustunde pakkujad.

Riiklikku sotsiaalkindlustust valdavalt polnud ja ametiühingud tegutsesid oma liikmeid toetavate kogukondadena. Näiteks Suurbritannias pakkusid ametiühingud liikmetele kindlustust töötuse, haiguse, õnnetuste ja vanaduses tekkiva töövõimetuse vastu ning surmakindlustust, mis võimaldas korraldada matused.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et ametiühinguliikmelisus on seotud ametiühingute rolliga lisateenuste osutamisel. Ka tänapäeval on arvestatav ametiühinguliikmelisus (üle 50 protsendi kõigist palgatöötajatest) säilinud just neis riikides, kus töötuskindlustus on korraldatud ametiühingute osalusel. Selline süsteem on Soomes, Rootsis, Taanis ja Belgias.
 
Poliitiline toetus

Lihttöötajate ametiühing pidi põhinema massilisel liikmelisusel ja/või poliitilisel toetusel. Massilise liikmelisusega on võimalik tagada, et tööandja ei saa tülikaid ametiühinguliikmeid teiste töötajate vastu välja vahetada. Samas ei ole lihtne veenda töötajaid ametiühinguga ühinema.

Kui ametiühingu töö tulemusena välja võideldud paremad töötingimused laienevad kõikidele, aga ametiühingu liikmed peavad maksma liikmemaksu, ei pea paljud ametiühinguga liitumist majanduslikult mõistlikuks.

Probleemi olemuse võtsid tabavalt kokku 1980ndate algul ametiühinguid uurinud majandusteadlased Freeman ja Medoff: «Miks mitte lasta Harril töö ära teha ja ise siiski nautida selle vilju?»

Kuna inimesed kalduvad teiste kulul liugu laskma, ei saavuta vaid töötajate vabatahtliku ühendusena toimiv ametiühing kunagi väga tugevat positsiooni kõiki töötajaid puudutavate kokkulepete tegemisel.

Seepärast on ametiühingud algusest peale taotlenud poliitilist toetust ja olnud ise aluseks mitmetele poliitilistele liikumistele. Poliitilise toetuse abil oli võimalik töölisliikumise eesmärke saavutada ilma kõikide töötajate ühinemiseta. Töölisliikumisega on seotud sotsialistlike, sotsiaaldemokraatlike ja tööparteide teke.

Kuidas ametiühingud tegutsevad?

Oluline põhjus, miks ametiühingutega liituti, oli sotsiaalne surve. Kui valitseb arusaam, et ametiühinguid on vaja, kõik teised on ametiühingus ja peavad seda oluliseks, siis on ametiühingusse kuulumata väga raske olla vääriline kolleeg.

Seega on ametiühingusse mittekuulumisel tulud ja kulud, mida ei saa mõõta rahas, aga mis mõjutavad inimest oluliselt.

Lisaks on ametiühinguga liitumine olnud mõnes riigis sõna otseses mõttes kohustuslik. Sellise nähtuse nimi on inglise keeles closed shop. Lühidalt tähendab see seda, et ettevõttes saavad tööd vaid need inimesed, kes kuuluvad ametiühingusse ja ametiühingust lahkujad vallandatakse.

Tänapäeval on sunduslik ametiühinguliikmelisus enamasti keelatud, kuid näiteks 60ndate-70ndate Suurbritannias oli see laialt levinud, samuti on see praegu veel kasutusel mõnel pool USAs ja Kanadas.

Kuidas panna rahulolematud töötajad koos tegutsema? On vaja liidreid, kes suudavad töötajaid innustada ja suunata. Ametiühingutel on läbi aja olnud karismaatilisi liidreid, nagu Jimmy Hoffa ja Lech Wałęsa. Jimmy Hoffa (1913–1982) juhtimise all kasvas transpordiametiühing suurimaks USA ametiühinguks.

Sinna kuulus enam kui 1,5 miljonit inimest. Lech Wałęsa juhtis Poolas 1980. aastal streigikomiteest välja kasvanud ametiühingut Solidarność, mille liikmelisus kasvas veerandini Poola rahvastikust.

Ametiühingute peamine survemehhanism on streik ehk töökatkestus, kuid on ka alternatiivseid survemehhanisme. Survemehhanismide eesmärk on tekitada teisele poolele sel määral kahju, et ta nõustuks töötajate nõudmistega. Kasutades streike (aga ka tööseisakuid teises ettevõttes streikivate töötajate toetuseks), suudavad ametiühingud avaldada olulist mõju oma tööandjale ja miks mitte ka riigile.

Näiteks 70ndate alguse ­Suurbritannias majanduskriisi ajal otsustasid kaevandustöötajad rakendada ainult reeglite järgi töötamist (work-to-rule) – tööd tehakse täpselt nii, nagu reegel ütleb, aga mitte kriipsugi rohkem.

Majanduskriisi ja nafta hinna kasvu ajal püüdis valitsus peatada kaevurite palgakasvu. Kaevurid viisid oma tootlikkuse nii madalale kui vähegi võimalik. Kivisöe kaevandamise maht vähenes oluliselt ning see hakkas häirima elektrivarustust.

Kokkulepe kaevurite ametiühingutega jäi saavutamata ja 1974. aastal kuulutati Suurbritannias välja kolmepäevane töökorraldus, mis oli tingitud sellest, stabiilset elektrivarustust sai tagada vaid kolmel päeval nädalas. Selline korraldus kehtis jaanuari lõpust märtsini. Veebruaris toimusid valimised ja valitsusvõimu said leiboristid.

Tugevad ametiühingud tekkisid ja arenesid mitme teguri kombinatsiooni tulemusel. Esmalt oli ühine huvi töö- ja elutingimuste parandamiseks. Oli piisavalt suur hulk inimesi, kes ühise huvi või ka ametiühingute pakutavate erahüvede saamiseks ühinesid, ning liidrid, kes ametiühingute tegevust suunasid. See tagas ametiühingute hääle kuuldavuse ja survemehhanismide tõhususe poliitilisel tasemel.

Ameti­ühingute languse põhjused

Ametiühingute tegevuse vilju peame tänapäeval iseenesest mõistetavaks. Ühelt poolt tagasid ametiühingute võidud paremad töötingimused ja inimväärsema elu. Teisalt on need ka ametiühingute hääbumise põhjus. Riik ja ettevõtted on aja jooksul võtnud üle suure osa ametiühingute välja võideldud hüvede pakkumisest ja teevad seda ka ilma töötajate survevahenditeta.

Enamikus arenenud riikidest on praeguseks riiklikult korraldatud töötus-, ravi- jm kindlustused ning toetused. Enamasti on riiklikult paika pandud töötingimuste miinimumstandardid, mille täitmist kontrollitakse. Töötajate rahulolu mõõtmine on tänapäeval paljudes ettevõtetes juhtimise loomulik osa. 19. sajandil ei osatud sellest unistadagi.

Lisaks on ametiühingute positsiooni nõrgendanud mitmed muud tegurid. Näiteks majandusstruktuuri muutused, teenindussektori tähtsuse kasv, globaliseerumine ja tihenev konkurents muudavad töötajate ühinemise ja töötingimuste kokkuleppimise keerukaks.

Kolmandaks oluliseks ametiühingute languse põhjuseks on seaduste muudatused, mis on kärpinud ametiühingute õigusi. Closed shop keelati Suur­britannias 1980ndate alguses. Üllataval kombel oli selline regulatsioon jõus Taanis kuni 2006. aastani, mil see tühistati Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse alusel.

Kohtuotsus puudutas kahte töötajat, kes ei soovinud olla ametiühingu liikmed, mistõttu nad vallandati. Kohus asus seisukohale, et ametiühingust välja astumisega kaasnev töökaotus on vastuolus inimõigustega. Muide, ükski Taani kohtuinstants ei näinud selles inimõiguste riivet, mis vajanuks seaduste muutmist.

Suurbritannias oli ametiühinguliikmelisuse langus 1980ndate alguses väga selgelt seotud Thatcheri valitsemisajal vastu võetud järkjärguliste seadusemuudatustega, millega kärbiti oluliselt ametiühingute õigusi.

Keelustati closed shop, piirati streikimisõigust (kehtestati kohustus korraldada töötajate seas enne streigi algatamist hääletamine), kehtestati ka kohustuslikud regulaarsed hääletused ametiühinguliidrite valimiseks. Thatcher oli selgelt orienteeritud ametiühingute võimu kärpimisele, kuna ta leidis, et ametiühingud õõnestavad streikimisega parlamentaar­set demokraatiat ja majanduse toimimist.

Põhjamaades on samuti viimsel ajal toimunud väike ametiühinguliikmelisuse langus. Selle põhjusena nähakse ametiühingute kaudu administreeritud töötuskindlustuse kõrvale kindlustusfondide teket, mis ei eelda ametiühingu liikmeks olemist. Esimene selline fond Soomes tekkis 1992. aastal, suure tööpuuduse ajal.

Tegelikult ei eeldanud kindlustuskaitse saamine ka varem ametiühingu liikmeks olemist, aga ametiühingud tegid üsna raskeks ametiühingu liikmeks mitteolemise ning enamasti inimesed ikkagi liitusid ametiühinguga.

Ametiühingute tegutsemiseks peab esmalt eksisteerima ühine huvi. Sellest üksi aga töötajate organiseerumiseks ei piisa – ametiühinguliikumine vajab ühiskonnas laia toetuspinna saavutamiseks ka aktiivseid liidreid ning seda, et seadused ametiühingu tegutsemist toetaks.

Üksikisiku seisukohast peab olema mingi põhjus ametiühinguga liituda, sellest saadav tunnetatud kasu peab olema suurem kui kulu (nii kasu kui kulu pole ainult rahaline).

Ametiühing on organisatsioon, mis sündis töötajate rahulolematusest ja rahulolematuse vähenemine viib selleni, et töötajate huvi ametiühingute vastu langeb. Majanduslanguse ja ebakindluse perioodid võivad seda olukorda (vähemalt ajutiselt) muuta. 2009. aastal toimus Eesti ametiühinguliikmelisuses esmakordselt väike kasv, mis jätkus ka 2010. aastal.

Kas rahulolematus on kasvanud piisavalt suureks, et tuua kaasa ametiühingute renessanss? Seda näitab aeg.