Ametiühingud kui kapitalismi kool ja majanduskasvu mootor

22. november 2011

Meie tänase Eesti majandusmudeli suurim häda on see, et klassikalises mõttes turumajandus ei taha päris lõpuni toimida. Esmaseks hädaks on meie Eesti väiksus ja siseturu mahtude ning ka konkurentsi oluline piiratus enamikes valdkondades.


Kuid teine ja kõrvaldatav puudus on tööjõu turuväärtusest madalam hind. Mäletamist mööda on seda aspekti mitmeid kordi oma väljaütlemistes rõhutanud meie ekspankur Indrek Neivelt. Tööjõudu on müüdud ja ostetud kõik taasiseseisvumise järgsed aastad alla oma turuhinna. Ja viimane tekitab tagasilööke üsna mitmest aspektist.

Esimene probleem Eesti majandusele tuleneb sisetarbimise pärsitusest. See süvendab ja pikendab kõiki masusid. Suuremal osal elanikkonnast puudub tagataskus rahavaru kitsaste aegade normaalseks üleelamiseks. Sageli ei jätku palgarahast isegi normaalseks toimetulekuks, sest selle arvväärtus kõigub miinimumpalga piirimail. Seega objektivne põhjus siseriikliku tarbija poolelt on nende endi palgatööjõuna saadav madal töötasu. Kurioosumina suisa töötasude vähendamine nagu meil viimase majanduskriisi ajal mitmetes ettevõtetes ja ka riigisektoris lisaks koondamistele läbi viidi.


Teine probleem on nii otseste kui ka kaudsete maksude vaeglaekumine riigikassasse võrreldes elukalliduse tõusuga. Elukalliduse tõus teatavasti kasvatab otseselt ka riigi väljaminekuid, sest üheks suurimaks tarbijaks on ju avaliku sektori asutused. Kui selliste kulude katteks ei laeku aga piisavalt vahendeid tarbija ehk suuremas enamuses palgatööliste armeelt, siis ongi jamad majas.


Kui töötasud kasvaksid analoogselt teiste Euroopa riikidega, kus üleriigiliste ja ametiühingute poolt väljavõideldud üleriigiliste palgalepete alusel tõusevad töötasud koos hindadega ehk siis koos tarbijahinnaindeksi kasvuga ning seeläbi ka riigi maksulaekumised, siis meil see mehhanism ei tööta. Õigemini öeldes on see mehhanism üsna lapsekingades. Nn sotsiaalpartnerlus ettevõtjate, riigi ja ametiühingute vahel ei toimi.


Kolmas pobleem on aktiivsema ja oma töö eest õiglast tasu (loe: toimival tööjõuturul kujunenud hind) eeldava tööjõu väljavool Eestist, mis võib saada meie väikese rahvusriigi jätkusuutlikkusele saatuslikuks.


On arutatud, et meie viimane majanduskriis oli liiga lühike – paljud ettevõtted pääsesid pelgalt töötajate sundpuhkusele saatmise, mõned koondamiste ja töötasude alandamisega. Tegelikult oleks rohkem vaja olnud, et ettevõtjad olulisemal määral oleks keskendunud oma ettevõtte tootlikkust ja tööviljakust mõjutavale keskkonnale – uutele tootmistehnoloogiatele ja töökorraldusele.


Vaja oleks olnud tugevamat ametiühingute ja töötajaskonna poolset survet mitte lubada töötasude alandamist. See oleks loonud sunniviisilise olukorra, kus oleks tulnud panustada nii uutesse ja kaasaaegsematesse tehnoloogiatesse ning paremasse töökorraldusse. Eelneva osas leidub kindlasti ka reservatsioone ehk teatud tüüpi ettevõtete puhul võis olla möödapääsmatu minna ka palkade kallale, aga sageli mindi sedapidi kas eelnevate aegade tegematajätmiste või käegakatsutava hetkelise kokkuhoiu tõttu.


Eelneva võib kokku võtta laiemalt üldistades tõdemusega, et meie ametiühingud pole suutnud oma rolli kapitalistlikus majandusformatsioonis täita. Vastasel juhul poleks röövkapitalismil ruumi rännata üle maailma, otsides ja leides auke, kus tööjõu madala hinna tõttu saab mõnda aega suuremat kasumit teenida, piirkonnast raha välja viia ja mis taustana üsna hull – süvendada konkreetse piirkonna sotsiaalseid probleeme. Viimase tõttu toimub ka Eesti areng koos sügavate tagasilöökidega ning suurema globaalse majanduskeskkonna mõjuga meile, kui see võiks olla. 

Milles siis seisneb see ametiühingute roll, millest avalikult ja valjusti rääkida ei teata, sageli ka sihilikult ei taheta?

Tegelikult on ametiühingute roll toimida regulaatorina tööjõu turuhinnale vastavuse tagamisel, mis omakorda peaks kindlustama vähemate tagasilöökidega majanduse arengu. Kvaliteetametiühingu märgiks peaks olema hea majandusanalüüsi ja konstruktiivse koostöö võime ettevõtjate-tööandjatega.


Selle rolli täitmiseks on ametiühingutel hulgim tegemisi – suurendada ja koolitada oma liikmeskonda, arendada oma läbirääkimis- ja majandusanalüüsivõimekust ja lõpuks olla kogu ühiskonna tasakaalustatud arengu üheks tagajaks.


Siinkohal on kindlasti paslik kokku leppida, millist areaali tuleb tööjõuturuna käsitleda . Stagneerunud või vaimuvaesed tööandjad käsitlevad sellena Eesti piire. See annab võimaluse põhjendada töötasude madalana hoidmist. Või siis minnakse teistpidi väärkäsitluse juurde – võetakse näitena kogu maailm Arktikast Antarktikani. Viimane käsitlus on ehk küll objektiivsem, kuid süvenedes ikkagi väär.


Tööjõuturu piir on tegelikkuse ajas muutuv suurus ja sõltub rahvastiku liikumis-ning kommunikatsioonivõimest. Ja kui me sellest lähtume, siis tänase eestimaalase tööjõuturg, kus kujuneb ka tööjõu hind, on sisuliselt Eesti kultuuriruumiga sarnaste arenenud Euroopa riikide piirkond. Selle tõsiasja eiramine on juba viinud mitmed Eesti ettevõtted ja ka riigi, tulevikku silmas pidades, üsna keerulisse seisu. Kuid teisalt jällegi on see Eesti ametiühingute tegemata töö.


Seega meil kõigil oleks vaja tõsist avalikku diskussiooni, et paljud täna kõhklejad või ametiühinguvastased mõistaksid – turumajanduse tasakaalustatud ja tõrgeteta arenguks on kvaliteetametiühingud hädavajalikud. Ametiühingute vajadus ühiskonnas ei lakka olemast senikaua, kuni tööandjate hulgas leidub inimlikku ahnust, olusid arvestades ebaadekvaatselt kiire ärikasumi tagaajamist ja tööjõu turuhinnaga mittearvestamist ehk siis arvan, et kapitalismi puhul mitte kunagi.


Ametiühingud peaksid olema palgatööjõu kooliks ja instrumendiks, mille abil saada oma töö müümise eest õiglast hinda.





Autor: Jüri Lember (Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing)